Atributsiooni teooria kohaselt omistab inimene endale või
teistele mingi konkreetse omaduse, motiivi (ajendi, stiimuli) või emotsiooni
(tunde). Kausaalse atributeerimise
ehk põhjusliku omistamise käigus
püüab inimene leida enda või teiste inimeste käitumisele põhjuseid neid mingil
viisil tõlgendades. (nt miks ta käega sinna osutab? Miks on pilt nii kaugelt
tehtud ja selliselt kõrguselt?) Põhjusliku omistamise teooria autor on Bernard Weiner, kelle kohaselt koosneb
põhjuse omistamise protsess kolmest etapist.
- Käitumise märkamine
- Käitumist peetakse tahtlikuks
- Põhjus omistatakse seesmistele või välistele teguritele
Inimene teeb atributsiooni viimases etapis otsuseid kolmest
peamisest kriteeriumist lähtudes:
- Kontrollikese – kas toimunu tulenes inimesest või konkreetsest olukorrast
- Stabiilsus – kas käitumise põhjus tulenes püsivast või millestki ebastabiilsest
- Kontrollitavus – kas vaadeldud inimene oleks saanud käituda teisiti ja kas ta oleks saanud sündmuseid kontrollida
Käitumise põhjuse omistamiselt mängivad veel rolli tegurid
nagu:
- Kui palju oli toimunu kohta infot
- Kaua oli inimestel aega selle üle mõelda
- Kui motiveeritud oldi põhjuseid välja selgitama
- Millised on isiku üldised hoiakud ja teooriad käitumise ja isiksuse kohta
Lisaks loeb ka see, millises kultuuriruumis ollakse üles
kasvanud. (nt kas on individualistlikud õigused või kogukonna normid ja soovid)
Fundamentaalseks
atributsiooniveaks nimetatakse tendentsi oma käitumist (eriti ebaõnnestumisi)
omistada olukorrast tingitud teguritele, jättes arvestamata, et põhjus võis
olla hoopis enda isiksuses. Eksami õnnestumise puhul arvatakse, et õpiti
hoolsalt ning on tugevad vaimsed võimed, läbikukkumisel süüdistatakse kiusliku
õppejõudu, häirivat keskkonda, vähest und vms. Kui teised milleski läbi kukuvad
süüdistatakse just nende isiku omadusi, mitte ei arvestata, et olukord võis
olla tingitud muudest teguritest.
Üheks
seletuseks võib olla, et tegutsejal ja vaatlejal on erinevad
vaatepunktid. Tegutseja keskendub ümbritsevale keskkonnale, vaatleja paneb aga
just tähele tegutseja käitumist.
Teise
seletuse kohaselt teab inimene enda käitumise põhjuste tagamaid
paremini kui teised. Tuleb meelde, et kuidas on sarnastes olukordades varem
käitutud ja mis siis tulemuseks oli ning nii nähakse enda käitumist
paindlikumana ja muutuvana. Teiste puhul tundub aga just, et käitumine jääb
püsivaks.
